Koroonapandeemiaga kasvas lähikonna kaupluste olulisus

Kodukohas asuva poe eeliseks on lähedus ja kiirete ostude võimalus, mis aitab aega kokku hoida, kirjutab ärikinnisvaraarendaja Capital Mill OÜ tegevjuht Kaarel Loigu.

Eestisse kerkisid pea kõik praegused suuremad kaubanduskeskused kümme ja enam aastat tagasi. Suured kaubanduskeskused olidki kaubanduse sünonüümiks. See trend on nüüd peatunud. Kaasaegset kaubanduspinda lisandub loomulikult juurde, kuid pigem väikeste arenduste korras elupiirkondades tegutsevate väiksemate kaupluste ja mikrokeskuste nišši ning maakonnakeskustesse.

Me võime seda nimetada strukturaalseks muudatuseks kaubanduspindade arenduses, kui soovite, sest muutunud on palju – suurimaks mõjutajaks seejuures on olnud koroonapandeemia. Jah, ka enne seda oli aeg-ajalt jutuks mõne kehvema asukohaga suure ostukeskuse eksistents, kus otsiti võimalusi luua klientide meelitamiseks täiendavaid meelelahutusteenuseid või kaaluti avalike teenuste toomist jõude seisvale kaubanduspinnale. Kuid viimase löögi andis ikkagi koroona.

Pimedad aknad

See on mõneti võrreldav näiteks teiste koroonapandeemiaga kaasnenud põhimõtteliste muudatusega, mis on jäänudki püsima. Mõelgem siin kasvõi plahvatuslikult kasvanud kaugtöö osakaalule. Paljudele toona kodukontorisse sunnitutest on selline tööelu meeldima hakanud ja tööandjad peavad sellega edaspidi arvestama. See on uus normaalsus, mis tundub iseendastmõistetavana. Sarnaselt kaugtööga on viimase paari aastaga oluliselt kasvanud e-kaubandus ning tegelikult digitaliseerimise tase üldse.

Paljudele kodukontorisse sunnitutest on selline kaugtööelu meeldima hakanud ja tööandjad peavad sellega edaspidi arvestama.

Mitmes Euroopa riigis (nt Saksamaa, Austria, Taani, Holland) jälgiti vastavate loendurite abil jalakäijate hulka eri linnade kesklinna piirkonnas koroona ajal. Arusaadavalt ja ilmselgelt mõjutasid seda erinevad toonased piirangud ning oluliselt vähenenud liikujate arv jättis jälje ka kesklinnas tegutsevatele jaekaubandus- või teenindusettevõtetele. Sellest taastumine pole olnud kiire, kesklinna piirkonna üldine atraktiivsus ja elu keskmeks olek sai tuntava löögi.

Sama pilt avanes Eestiski. Tallinna süda ehk kesklinn oli inimestest tühi ja vaateaknad pimedad. Suurtes kaubanduskeskustes oli vaid toidupood avatud, ülejäänud kümned ja kümned rentnikud ehk siis rõiva-, jalatsi-, sporditarvete, ilutoodete, mööbli jne müüjad ei saanud pikka aega tegutseda. Ehk suured keskused minetasid oma senise tähenduse – polnud külastajaid, polnud meelelahutust, polnud kaubandust.

Samas olid kogu pandeemia ajal avatud väikesed piirkondlikud keskused, kus tavaliselt on koha leidnud toidupood, apteek, lillepood ja veel mõni väike teenusepakkuja. Koroona muutis need hoobilt kohaliku elu ja kogukonna mikrokeskusteks. Tegemist oli kohtadega, kus saab keerulisel ajal oma vajadused rahuldatud – toit ja ravimid on olulised, uued kingad ja teksad võivad seevastu oodata paremaid aegu. Lisaks muidugi ka selle piirangu mõju, mis peatas meelelahutuse ja muude ürituste korraldamise.

Uus normaalsus

Sääraste piirkondlike minikeskuste teke ja nende elujõud on teisalt ka paratamatu suundumus. Kui ajutiselt puudub ligipääs kestvuskaubale või mitteelulistele teenustele või need puuduvad sootuks, siis saavad inimesed veel hakkama. Toiduta siiski mitte, ja nii ongi toidupood keerulisemal ajal see tõmbekeskus. Lisaks on kodukohas asuva poe eeliseks seesama lähedus ja kiirete ostude võimalus, mis aitab aega kokku hoida.

Eestis on 14 linna, kus rahvaarv ületab 10 000 inimese piiri – sinna ja maakonnakeskustesse luuaksegi uued kaubanduspinnad.

Siin saab vabalt tõmmata paralleeli sellega, kui üks maapiirkondades tegutsev jaekaubanduskett kunagi teatas, et tegelikult tegelevad nemad päriselt regionaalpoliitikaga, sest kõik teised, kaasa arvatud riik, on oma teenused maalt minema kolinud. Kauplus kohaliku kogukonna keskusena ja kogunemiskohana aga tegutses jätkuvalt.

Samuti on üle Eesti laienemas mitu suuremat jaeketti, mis otsivad sobivaid asukohti toidu- ja esmatarbekauplustele just väljaspool suuremaid linnu. Eestis on 14 linna, kus rahvaarv ületab 10 000 inimese piiri – sinna ja maakonnakeskustesse luuaksegi uued kaubanduspinnad.

Vaevalt põhjustab uus, sügistalvine koroonalaine selliseid sulgemisi, nagu kogesime eelnevatel aastatel. Oleme õppinud sellistes tingimustes elama ja oludega arvestama. Küll aga arvan, et oma kodulähedase toidupoe «avastanud» klient jätkab seal käimist ka edaspidi. Tema jaoks ongi see kaubandus.